Devon Eestis
Raamatus selgitatakse Devoni ajastu geoloogilist olustikku, paleogeograafiat, -kliimat ja elukeskkonda. Antakse ülevaade Devoni kivimite avamusest Eestis ja tuuakse tähtsamate paljandite: Tori, Kallaste pank, Helme koopad, Suure-Taevaskoja paljand jt. põhjalik kirjeldus ja näited Devoni ajastu kivimite kasutusest.
Devoni kontinendid ja mered
Devoni ajastu algas 416 ja lõppes 359 miljoni aasta (Ma) eest, kestes kokku 57 miljonit aastat. Devoni ajastu alguseks oli Laurentia (Põhja-Ameerika) kratoon liitunud Baltika (Põhja-Euroopa) kratooniga, moodustades liitmandri - Laurussia. Nende vahel paiknenud Iapetuse ookean oli sulgunud. Liitunud kratoonide vastastikuse surve tulemusena pressiti mandrite servaalad kokkupuutevööndis kõrgeks Kaledoonia kurdmäestikuks, mis kulges üle praeguste Briti saarte, Skandinaavia mäestiku ja Gröönimaa idaranniku kuni Teravmägede saarestikuni. On arvatud, et Devoni alguses võis see mäestik olla sama kõrge, kui tänapäeva Himaalaja. Koos mäestikuga kerkisid ka naaberpiirkonnad ja mered taandusid ühiskontinendi servadele. Kuna Laurussia paiknes palavvöötmes ja maismaataimestik oli esiotsa veel väga nõrgalt arenenud, siis toimus intensiivne kivimite murenemine. Jämedam murendmaterjal ladestus mäestikunõgudes, peenem kanti vooluvetega mäestikueelsele tasandikule, kus see moodustas madalates veekogudes pakse punase liivakivi lasundeid Gröönimaal, Teravmägedel ja Põhja-Euroopas, mida nimetatakse "vana punane liivakivi" (inglise keeles Old Red). Tänapäeval on teada, et see klassikaline punane liivakivi haarab ka osa vanema ajastu - Siluri - settekivimitest.
Mäestikualadest kaugenedes asendusid liivad savide ja lubimudadega. Devoni jooksul kulutati Kaledoonia mäed järk-järgult madalamaks, meri tungis kaugemale sisemaale, liivade settimise ala vähenes ja karbonaatsete setendite ala laienes.
Teiste ürgmandrite arengus nii olulisi muutusi ei toimunud. Endiselt seisis ühtsena Gondwana hiidmanner, aga Siber ja Kasahstan säilitasid oma iseseisvuse. Kõik mandrid nihkusid põhja suunas. Laurussia manner säilitas ekvatoriaalse asendi kogu Devoni jooksul. Gondwana ja Laurussia vaheline Reini ookean muutus aga sel perioodil kitsamaks. Praegune Lõuna-Euroopa (Hispaania, Itaalia, Balkanimaad), aga ka Florida poolsaar ja mõned Kesk-Euroopa alad (Prantsusmaa, Lõuna-Saksamaa, T¨ehhimaa jt.) moodustasid tollase Gondwana põhjaserva. Devoni ajastu lõpul põrkus see piirkond kokku Laurussia mandriga. Kokkupõrke tagajärjel hakkasid kerkima Kesk-Euroopa hertsüünilised mäestikud (Ardennid, Reini kildamäed, Tüüringi mäed, Sudeedid jt.)
Kalade ajastu
Devonit peetakse üheks palavamaks ajastuks Maa ajaloos. Hinnanguliselt oli maakera keskmine temperatuur Devonis 10-15 kraadi võrra tänapäevasest kõrgem. Seetõttu vohas troopikameredes erakordselt rikkalik põhjaelustik. Ulatuslikel aladel moodustusid korallidest ja kihtpoorsetest käsnadest (stromatopooridest) koosnevad rifid, seda eriti Kesk-Devoni ajastikul, mil rifid olid kõigi aegade kõige laiema levikuga, hõlmates kümme korda suurema pindala kui tänapäeva korallrahud.
Tooniandvateks kujunesid Devoni ajastu meredes mitmesugused kalad, millest erilise grupi moodustasid rüükalad, kes selle ajastu lõpul ka välja surid. Need olid põhjalähedase eluviisiga kohmakad olevused, kellel oli kaitseks vaenlaste vastu paks luuplaatidest koosnev kilp, mis varjas pead ja selga kallaletungide eest. Devoni keskel ilmusid esimesed, primitiivsed kahepaiksed loomad, kellel uimede asemel hakkasid arenema jäsemed, mistõttu neid ka tetrapoodideks (neljajalgseteks) on nimetatud. Nende eellasteks peetakse kopskalu. Üks vanimatest tetrapoodi luutüki leidudest pärineb Eesti alalt, kuuludes perekonna Livonia esindajale.
Maismaale ilmuvad metsad
Devoni ajastul sai alguse Maa tormiline asustamine maismaataimestikuga. Devoni alguses oli tegemist üksnes väga primitiivsete soontaimede - ürgraikate ehk psilofüütidega. Neil oli kuni poole meetri kõrgune paarishargnev vars, tillukeste ogade või lehtede ja tipus paiknevate eosekupardega. Peagi lisandusid neile algelised kollad ja sõnajalgtaimed. Kesk-Devonis ilmusid juba ka esimesed puukujulised eostaimed, kuid tõelised puitunud tüvega kõrged puud ilmusid Hilis-Devonis. Need, eelpaljasseemneliste taimede hulka kuuluvad, 10-30 meetri kõrgused puud moodustasid juba tõelisi metsi. Taimkatte tormiline areng muutis oluliselt atmosfääri koostist. Teatavasti toodavad taimed fotosünteesi abil süsihappegaasist hapnikku. Devoni alguses ületas süsihappegaasi kontsentratsioon õhus 12-14 kordselt tänapäevase taseme. Teatavasti tekitab süsihappegaasi sisalduse kasv nn. kasvuhoone efekti - kliima soojenemise, kuna ta takistab päikesekiirguse tagasi peegeldumist kosmosesse. Hapnikusisalduse kasv on vastupidise toimega. Seepärast kutsus taimestiku plahvatuslik areng Devoni ajastu teisel poolel esile kliima järk-järgulise jahenemise, mis päädis jääaja tekkega ajastu lõpul. See põhjustas taimede ja loomade massilise väljasuremise. Eriti kannatasid kliima jahenemise all soojalembesed rifielanikud - tabulaatsed korallid ja kihtpoorsed käsnad, kes Devoni lõpul täielikult välja surid.
Devon praegusel Eestimaal
Eestimaa asus Devonis Laurussia nime kandval kontinendil üsna ekvaatori lähedal. Selle mäestiku kerkimine kestis kogu Vara-Devoni ajastiku, mil suurem osa Laurussia mandrist oli muutunud maismaaks üksikute mandriäärtel paiknevate poolsuletud veekogudega. Kesk-Devonis hakkas Laurussia vajuma ja tema tasandikulised alad mõlemal pool Kaledoonia mäestikku kattusid laiade, madalate epikontinentaalsete meredega. Devoni merede pealetung saavutas maksimaalse ulatuse Hilis-Devoni esimesel poolel, et siis kiiresti tagasi tõmbuda. Eesti jäi kogu selle aja jooksul Skandinaavia mäestiku eelsele alale, maismaa ja mere vahelisele võitlusväljale, kus idast ja lõunast pealetungiv meri tasapisi laienes ja sügavnes kuni päris Devoni lõpul Eesti alalt lõplikult taandus.
Devoni paari esimese aastamiljoni jooksul uhtus meie ala soe madalmeri, mille kese asus Poola-Leedu nõos. Järgnes ligikaudu 15 miljonit aastat kestnud nn. geokraatne periood, millest Baltikumis on geoloogiliste ürikutena säilunud üksikud ajutistes veekogudes tekkinud liiva- ja savilasundid, mille paksus on Eestis ainult paar meetrit ja iseloom viitab korduvale ümbersettimisele sooja kliima tingimustes.
Uus mere pealetung algas Alam-Devoni lõpus idast ja lõunast, mille tulemusel meri kattis suure osa Ida-Euroopa platvormist. Kesk-Devoni ajal laius Eesti territooriumi kohal vahelduva veere¸iimiga meri, kus maakoore kõikuvate liikumiste foonil kuhjusid väga erinevad kivimid. Valdavate liivakivide kõrval on läbilõikes nii savisid, dolokive kui ka dolomiitseid mergleid, harvadel juhtudel ka lubjakive. Kesk-Devoni algust tähistab Eesti läbilõikes 15-47 m paksune madalmeres ja deltaaladel kuhjunud liivakivilasund, mis kuulub Pärnu lademesse. Mere pealetungi jätkudes hakkasid settima Narva lademe karbonaatsed, eelkõige dolomiitsed setendid. Narva lademe paksus on üsna varieeruv: kui Kirde-Eesti läbilõigetes ei ületa karbonaatse kompleksi tüsedus 30 meetrit, siis Eesti lõunaosas on see juba 50-60 m. Kesk-Devoni teisel poolel hakkas mereline bassein uuesti taanduma, merelised tingimused vaheldusid maismaalistega, settisid savikate kihtidega vahelduvad liivakad setted, jättes meile üle 200 m paksuse lasundi, mis jaguneb Aruküla, Burtnieki, Gauja ja Amata lademeks. Uus mere pealetung idast algas Hilis-Devonis. Selles normaalmerelises rohke elustikuga basseinis elutses kalade kõrval hulgaliselt erinevaid selgrootute liike ning toimus märkimisväärsete lubjakivi lasundite kuhjumine. Eesti territooriumist haaras see bassein ainult äärmise kaguosa ning säilunud Plavinase, Dubniki ja Daugava ladet hõlmava kivimkompleksi paksus ületab meil harva 10 m.
Devoni avamus ja paljandid
Eesti Devoni kuni 500 meetri tüsedusest läbilõikest ei paljandu üldse alumine, 30-40 m paksune osa, kuna Alam-Devoni lademed (Til¸e, Kemeri, Rezekne) ulatuvad õhukeste keeltena ainult Eesti lõunapiirile ja on kõikjal mattunud kaugemale põhjapoole ulatuvate Kesk-Devoni kihtide alla.
Devoni kihtide avamus hõlmab Lõuna-Eesti, väike avamuslaik on ka Kirde-Eestis. Kõige esinduslikuma osa nii Eesti Devoni läbilõikest kui ka paljanditest moodustab Kesk-Devon, kuigi Kagu-Eestis on ka üksikuid Ülem-Devoni paljandeid. Jõgede ja järvede kallastel ning sälkorgudes paiknevaid paljandeid kõrgusega kuni 30 m on üle 200. Liivakivi paljandites on rohkesti vooluvete uuristava toime tulemusel tekkinud uurdeid ja koopaid. Viimaseid loendatakse tänapäeval ligikaudu 50. Karbonaatseid lasundeid võib jälgida Kirde-Eesti põlevkivi karjäärides.
Paljud Eesti Devoni paljandid on olulisteks kalafossiilide leiukohtadeks. Rahvusvaheliselt tuntud leiukohtadest võib esile tõsta eelkõige Aruküla koopaid Tartu linnas, Tori põrgu paljandit Pärnu jõel, Kallaste panka Peipsi läänekaldal, Tamme panka Võrtsjärve idakaldal, Jõksi (Kalmetumäe) paljandit Piusa jõe paremal kaldal ja Karksi lossimägede paljandit, aga ka paljandeid Õisu ürgorus, Essi ja Ütsealutse paljandit Võhandul, Gorodenka kärestiku paljandit Kirde-Eestis.
