Sood Eestis ja Lõuna-Soomes
Nii Soome kui ka Eestimaa suhteliselt jahe kliima, aga ka mandrijää ning jääsulavete vormitud valdavalt lauge pinnamood ja savikad liustikusetted on soodustanud soostumist. Kui Soome maastikest on sood moodustanud üle kolmandiku pindalast, siis Eestimaal katsid soomaastikud veel sadakond aastat tagasi pea kolmandiku. Raamatus selgitatakse soode tähendust nii botaanilises kui geoloogilises tähenduses ning Eesti ja Soome soode tekketingimuste ja põhitüüpide käsitluse kaudu saab selgeks soode kasv ja areng. Räägitakse soode kasutamisest läbi aegade ja mis on ajendanud nii soomlasi kui eestlasi neid kaitsma. Soode tähtsust mõista aitavad mõnede tähelepanuväärsemate Eesti ning Lõuna-Soome soode ja rabade kirjeldused.
Soode teke
Soostumisprotsessi võiks kirjeldada järgmiselt: nõlvadelt allavalguv sademetevesi küllastab nõgudes pinnase; aeglase äravoolu tõttu jääb aga vesine pinnas hapnikuvaegusse ja mikroorganismid ei jõua surnud taimeosi täielikult ära lagundada ning lõpptulemusena toimub vaid osaliselt lagunenud taimeosade settimine, mattumine ja turbalasundi moodustumine. Sood võivad tekkida kas maismaa soostumise tulemusel või veekogude kinnikasvamisel. Maapinna soostumise tulemusel tekkinud soid nimetatakse terrigeenseteks, veekogude kinnikasvamise ehk mültumise tulemusel moodustuvaid nimetatakse limnogeenseteks soodeks. Nii maismaa soostumine kui veekogude mültumine on olnud seotud Holotseenis toimunud kliima muutumisega.
Terrigeensete (A) ja limnogeensete (B) soode tekke ja soode rabafaasi alguse (C) ajalised muutused Eestis (graafikud koostanud M. Ilomets)
Lõuna-Soomes sagenes mültumine ajavahemikul 7000-4500 aastat tagasi, intensiivsem maismaa soostumine on aga toimunud Holotseeni esimesel poolel 8000-7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul. Eesti alal algas intensiivsem maismaa soostumise umbes 8000 aastat tagasi, kuid veekogude kinnikasvamisega kaasnev mültumine sagenes umbes 6500 aastat tagasi. Ulatuslik soode teke võis Eestis toimuda umbes 5500 kuni 4000 aastat tagasi.
Sügisvärvides Kaasikjärve raba Endla soostikus Jõgevamaal
Soode põhitüüpidest
Soomes jagatakse sood kuue tüübirühma vahel - korpi (madalsookuusik), räme (puisraba), neva (toitainetevaene madalsoo ja älveraba), letto (toitaineterikas madalsoo), luhta (luha- ehk lammisoo) ja lähdesuo (allikasoo). Ka Eestis võib eristada soode kuut tüübirühma - allikasoo, liigivaene madalsoo, liigirikas madalsoo, luha- ehk lammisoo, siirdesoo ja raba ehk kõrgsoo. Rabade puhul eristatakse Eestis kaht geomorfoloogilist tüüpi - kumerrabad ja platoorabad. Kui kumerrabad levivad valdavalt Eesti idapoolses osas, siis platoorabad on iseloomulikud Lääne-Eestile. Soomes kulgeb kumer- ja platoorabade vöönd piki Soome lahte ja edasi kaarjalt piki Botnia lahe kaguosa kuni Vaasani ning põhja suunas asendub see ekstsentriliste rabade vööndiga.
Soome soode vööndid (kohandatud Ruuhijärvi, 1988 järgi)
Soode kasv ja areng
Soo ökosüsteemide üheks peamiseks iseärasuseks on turba pidev settimine. See osa soos kasvanud taimede surnud jäänustest, mis jääb lagunemata, settib turbana. Turvas tekib soo kõige pindmisemas õhurikkas osas ning on oma olemuselt taimejäänuste konserveerunud kogum. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist...
Soode kasutamine ja kaitse
Soode kasutamine on Soomes olnud intensiivne. Kuna metsandus on Soomes tähtis majandussektor, siis on ka metsaga kaetud soid peetud metsatööstusele väärtuslikuks ressursiks. Seetõttu on ulatuslikud sooalad, pindalaliselt peaaegu 2/3 Soome looduslikest soodest, metsanduse huvides kuivendatud. Praegu hinnatakse säilinud looduslike soode pindalaks Soomes 3,5 miljonit hektarit, neist enamus asub Põhja- Soomes. Kaitse all olevate soode pindala on kokku umbes 1,2 miljonit hektarit.
Ka Eestis on ulatuslikud sooalad kuivendatud. Ekspertarvamuse kohaselt on umbes 70% turbamaadest kas kuivendatud või kuivendamisest sel määral mõjutatud, et turba moodustumine looduses on lakanud. Hinnanguliselt on looduslähedases seisundis soid alles jäänud vaid 270000-350000 hektarit. 2000. aastal alustati Eestis Euroopa kaitsealade võrgustiku Natura 2000 rajamist, mille käigus juba olemasolevad kaitsealad arvatakse Natura võrgustikku, kuid lisaks on kaitse alla võtmise kavas veel mitmeid soid. Kokku säilitatakse Natura egiidi all 238400 ha looduslikke soid ja soometsi.
Freesturba kogumine vaakumkogujatega Lavassaare turbaväljadel