Põhja-Eesti klint
Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult Põhja-Eesti klinti ja seda moodustavaid kivimeid ja antakse ülevaade klindiga kaasnevatest teistest maastikuelementidest ja seal kujunenud kooslustest. Samuti kajastatakse raamatus ka erinevaid hüpoteese klindi tekkeloo kohta.
Põhja-Eesti klindiks nimetatakse Balti klindi osa, mis jääb Osmussaare ja Narva vahelisele alale. Linnulennult on selle pikkuseks umbes 300 km, kuid arvestades rannikujoone sakilisust, mis on tingitud sellesse lõikunud jõeorgude ja väiksemate klindilahtede olemasolust, lisandub Põhja- Eesti klindi pikkusele veel samapalju, küündides kokku ligi 600 kilomeetrini Põhja-Eesti klint on vaid osa palju ulatuslikumast astangu tüüpi struktuurist, nn. Balti klindist, mis ulatub Rootsist Ölandi saare lähistelt üle Läänemere kuni Laadoga järveni Venemaal, markeerides kahe ulatusliku maakoore struktuuri – Fennoskandia kilbi ja Ida-Euroopa platvormi settekivimite vahelist piiri. Poolteist kuni kaks miljardit aastat vana Fennoskandia kilp koosneb peaasjalikult tugevatest kurrutatud kristalsetest kivimitest. Ida-Euroopa platvorm koosneb siin seevastu aga moondumata, tihti horisontaalselt lasuvatest pehmetest settekivimitest.
Kõige läänepoolsem Balti klindi osa ehk Ölandi klint kulgeb ligi 150 km ulatuses mööda Ölandi saare läänerannikut ja Läänemere põhja, kasvades kohati kuni 100 m kõrguseks astanguks. Sellele järgneb ligi 500 km pikkune mere põhjas asuv Läänemere klint, mis lõpeb Osmussaare lähedal. See klindi osa on võrreldes maismaal asuvaga laugem ja tihti paksude setendite alla maetud. Sellest lõigust idapoole on klint jälgitav maismaal. Just seda Balti klindi osa – Osmussaare ja Narva vahelisel alal – nimetatakse Põhja-Eesti klindiks.Alates Narvast kaugeneb klint merest, jätkudes Laadoga järvest lõunasse jääva alani. Seda osa kutsutakse Ingeri klindiks. Siinkohal on klint juba enamasti mattunud ja paljandub peamiselt vaid klinti lõikavates jõeorgudes.
Kuidas tekkis klint?
Väga ühemõttelist seletust sellele küsimusele ei ole. Püstitatud ja uuritud on mitmeid hüpoteese:
1. Tektoonilise hüpoteesi pooldajad väidavad, et Põhja-Eesti klindi teke on seotud sügavate maakoort lõhestavate lõhede ja murrangutega. Mitmed tänapäevased uurijad on tektoonilist hüpoteesi laiendanud ning seletavad maakoore murrangute ja plokilise liikumisega ka mitmete teiste järvede ja merede teket joonel, mis algab Valge merega, kulgeb üle Äänisjärve, Laadoga, Neeva, Soome lahe, Läänemere kuni Taani väinadeni.
2. Üle-eelmise sajandi lõpus pakuti välja, et Põhja-Eesti klindi võis üles "lükata" mööda pudedamat Kambriumi liivakivide pinda libisenud tohutu paksusega mandriliustik.
3. Jää kõrval nähakse ühe võimsa maastikku kujundava tegurina ka merd.
4. Klint võis tekkida jõe kulutava tegevuse tulemusena. Põhjameres, Taani väinadest läände jääval alal, on leitud ulatuslikud, ligi 100 tuhandel ruutkilomeetril lasuvad ja ligi poolteist kilomeetrit paksud purdsetete lasundid. Ühe hüpoteesina on pakutud, et tegemist on Ürg-Neeva jõe poolt kantud ära kulutatud klindi materjaliga. Viimastel aastatel on teadlased arvanud, et Skandinaavia aladel, alates kusagilt Lapimaalt kuni Taani väinadeni, voolas jõgi, mis oma võimsuselt oli võrreldav praeguse Amazonase jõega Lõuna-Ameerikas. Jõge ennast on nimetatud Eridanoseks ning arvatakse, et ligikaudu 9 miljoni aasta kestel võisid enamus Skandinaavia jõgesid, sealhulgas ka Ürg-Neeva, kanda oma setted just Eridanose kaudu Põhjamerre.
Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimid Põhja-Eesti klindil
Kambriumi ajastu hõlmab geoloogilise ajavahemiku 542-488 miljonit aastat tagasi. Praegune Eesti ala asus sel ajal hoopis lõunapoolkeral. Kambriumi ajastul moodustunud setted ja nendest hiljem tekkinud settekivimid ulatuvad maapinnani vaid Põhja-Eesti pankrannikul, avanedes klindijärsaku alumises osas ja ka klindieelsel rannikuribal. Kambriumi ladestu on Eestis esindatud vaid liiva- ja savikivimitega. Selleaegsed lubjakivid Eestis puuduvad.
Kambriumi ajastule järgnes Ordoviitsiumi ajastu, mille alumise ja keskmise osa kivimid paljanduvad ka klindiastangutel. Ordoviitsiumi ajastu hõlmab geoloogilise ajavahemiku 488-443 miljonit aastat tagasi. Vara-Ordoviitsiumis, ajavahemikul 488 kuni 472 miljonit aastat tagasi, ladestusid Eesti ala katnud jahedas Paleobalti meres vaid liiva- ja savisetendid, mis sisaldavad väga vähe kivistisi. Kesk-Ordoviitsiumi jooksul toimus Eesti ala katnud mere järk-järguline sügavnemine ja laienemine, kivimid muutusid savikamaks ja settimine pidevaks. Kesk-Ordoviitsiumi paekihid paljanduvad Põhja-Eesti klindi kõige ülemises osas.
Klindiga kaasnevad maastikuelemendid ja nende kooslused
Tänapäeva klint ja seda ümbritsev maastik on rikas oma geomorfoloogiliste vormide poolest. Klindiservast maismaa suunas laiuvad ulatuslikud paeplatood. Väiksemad platood, nagu näiteks liivakiviplatood, laiuvad üksikutel terrassidel, klindisaartel või poolsaartel. Põhja-Eesti rannikule on iseloomulikud ka erineva suurusega klinditerrassid. Põhja-Eesti klindil on astanguid tavaliselt 2-4, mõnes kohas Lääne- ja Ida-Viru klindilõigul isegi kuni 5. Peamisest klindiastangust eemalasuvaid isoleeritud kõrgemaid alasid nimetatakse klindisaarteks. Osa neist kõrgendikest asuvad vee all. Osa klindisaari asuvad maismaal. Neist enimasustatuks ja seeläbi kuulsamaks on Tallinna süda – Toompea. Toompea klindisaar on tegelikult Kopli klindipoolsaare kõrgeim, kuni 48 meetrit üle merepinna kõrguv osa. Veega kontaktisolevatel aladel on arenenud erineva kuju ja suurusega klindilahed või siis -neemikud. Jõgede suudmeosades on klint tavaliselt sügavalt kulutatud ja neis asuvad klindiorud. Väiksematel ojadel ja kraavidel on erosiooniprotsess alles arengujärgus, mis omakorda loob head eeldused jugade tekkimiseks. Klindiga seoses on Eestis kokku loetud vähemalt 32 juga või joastikku, milledest 6 asuvad silmailu pakkuva veehulgaga jõgedel. Märkimist väärivad Keila, Jägala ja Narva joad.
Klindipiirkond on rikas taimekoosluste poolest. Klindiplatoosid iseloomustavad lood, mis on kaetud lubjalembese, madalakasvulise, kuid liigirohke taimestikuga. Lagelood arenevad ajapikku põõsasloodeks, kus valdavaks liigiks on kadakas, aga ka mõned lehtpuud. Väiksemate massiividena esineb Põhja-Eesti klindialadel veel loometsa, kus domineerivad kuusk, mänd, kask, saar ja jalakas. Tihedamat ja kõrgemat metsa esineb klindiesisel alal. Astangualusele alale on iseloomulik omapärane mikrokliima, aga ka klindiplatoodest erinev veere˛iim ning pinnase- ja toiteainete tüüp. See kõik on loonud head tingimused iselaadse metsatüübi tekkeks. Lopsaka laialehelise lehtpuumetsa alumine rinne koosneb kõrgetest ja kohati väga tihedatest sõnajalgadest ja puudel väänlevad humalaväädid.
