Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis
See raamatuke annab väga hea ülevaate Põhjamaade maastike kujunemisest pärastjääaja järgsel perioodil. Selgitatakse liustikulise morfogeneesi põhijooni, seejuures leiavad käsitlemist maatõus, Läänemere areng ja väga mitmete liustikutekkeliste pinnavormide moodustumine. Eraldi vaadeldakse mõningaid huvitavaid Lõuna-Soome ja Põhja-Eesti liustikuvorme.
Meie kahe naabermaa nüüdispinnamoe on suuresti kujundanud mandrijää. Tänapäeval on ligikaudu 10% maismaast ja 7-8% Maailmamere pinnast kaetud jääga, kuid maksimaalse jäätumise ajal oli jääga kaetud koguni 30% maismaast ja suur osa poolustelähedasest merest. Kliima on Maal korduvalt muutunud, kord soojenemise, kord jahenemise suunas. Maa geoloogilises minevikus on olnud väga suuri ja kestvaid jääaegu ning jäävaheaegu ning jääaegade koguhulka me ei teagi. Soomes ja Eestis on teada neist vaid noorimate setteid, ülejäänud on siit lõunapoolsetele aladele minema kantud. Selgesti eristuvad Holsteini ja Eemi jäävaheaja ning Elsteri, Saale ja Weichseli jääaja setted.
Mandrijää maksimaalne levik Weichseli jääajal
Liustike morfogenees
Mandriliustikud kujundasid Soomes ja Baltimaades erinevaid setete ja pinnavormide kooslusi, mis kõige üldisemalt jaotuvad kolme rühma:
1) Liustike kulutustasandikud kristalsete
kivimite avamusel;
2) Moreenitasandikud üleminekulisel
kulutus-kuhjealal;
3) Kuhjelised liustiku sulamisveetekkelised
tasandikud liustiku servaaladel.
Maatõus, Läänemere sünd ja areng
Maakoor pole kunagi täielikus tasakaaluasendis. Ühed piirkonnad kerkivad ja teised vajuvad. Lõuna-Soome ja Põhja-Eesti kerkivad üsna nobedasti ja kõik selle detailid pole veel kaugeltki selged. Kõige enamlevinud arvamuse kohaselt loetakse maapinna tõusu põhjuseks jääaegade mõju, mis rikkus maakoore isostaatilise tasakaalu. Pealetunginud liustikukoorma all maapind vajus, pärast sellest koormast vabanemist hakkas aga kerkima. Suur osa Eestimaast ja Lõuna-Soomest on merest sündinud. See sünd on seotud viimase jääaja liustike taandumisega, mil liustikuserva ees kujunesid ulatuslikud jääpaisjärved, kust vesi suundus ookeani suunas.
Kaasaegse maatõusu isojooned (mm/aastas). Taustafoto: Image courtesy of MODIS Rapid Response Project at NASA/GSFC
Liustikutekkelisi pinnavorme
Pealetungiv liustik hävitas varasemad pinnavormid või kujundas neid tundmatuseni ümber. Liustikukünde tulemusena varasem pinnamood tasandus. Liustikule ette jäänud aluspõhjalised künkad said ovaalse kuju. Liustikust peaaegu voolujooneliseks lihvitud kaljusid kutsutakse silekaljudeks ehk "oinapeadeks".
Silekaljud Hanko rannal
Jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide vahele või lähedusse jäävad kulutusnõod ja - vagumused. Kulutusnõod on ovaalsed või piklikud enam-vähem suletud nõod, mida jää on liikudes sügavdanud. Kulutusvagumused on pikemad ja avatud otstega orulaadsed pinnavormid. Mandrijää pisikulutusvorme - jääkriime - kohtame kõvade kivimite pinnal kõikjal, kus aluspõhja lihvitud pind ei ole nimetamisväärselt murenenud. Jääkriime tekitasid mandrijäässe haardunud teravad kivid, mis koos jääga liikusid mööda aluspõhja pealispinda. Nimetada võib veel hõõrdelohke, omapärased mandrijää kulutuse väikevormid on ihkkeeled. Liustikult laskuvate jugade toimel kujunesid aga ovaalsed või ümmargused hiiukirnud.
Hiiukirn Puistovuoris
Ulatuslikel aladel kujundas liustik moreenitasandikud. Moreen koosneb väga erineva suurusega koostisosadest, alates savist kuni hiidrahnudeni.
Ülem-Ordoviitsiumi lubjakive kattev moreen Vasalemma karjääris
Väga tuntud-teatud jää voolitud vormid on voored. Mitmekesiseid setteid ja pinnavorme, nagu näiteks sandureid ning vallseljakuid ehk oose kujundas liustiku sulamisvesi. Nii Eestis kui Lõuna-Soomes on palju erikujulisi liivast ja kruusast, harvem savikatest setetest koosnevaid mõhnu.
Mõhnastiku teke