Karst Eestis
Nimetus Karst pärineb Balkanilt Sloveenia lubjakiviplatoolt, kus karstinähtused on laialt levinud. Kuid kõikjal, kus maapõues leidub kergesti lahustuvaid kivimeid - soola, kipsi, marmorit, lubja- või dolokive, mõjutab neid maapinda imbuv vesi ning vee liikumine kivimites võib tekitada muutusi nii maa sees kui maapinnal, kujundades omapäraseid pinnavorme ja veekogusidki. Eesti maapõues puuduvad küll eriti kergesti lahustuvad soolad ja kips, kuid karstumisprotsessid siin leiavad aset mitmesaja meetri paksuseni ulatuvas lubja- ja dolokivide lasundis, haarates kogu Põhja-Eesti paelava. Aga, karstinähtusi on rohkesti mujalgi Eestis. Huvitavaid ilminguid on Hiiumaal, Rapla ümbruses ja isegi Kagu-Eestis paikneval Devoni lubjakivide väikesel avamusel.
Tuntumad karstinähtused Eestis
Raamatus selgitatakse laiale lugejaskonnale mõeldult, kuidas leiab aset karstumine ja tekivad karstiks nimetatavad nähtused, missuguste tegurite koosmõjust sõltub karsti arenemise kiirus, mis määrab karstumise intensiivsuse ja selle protsessi poolt tekitatud vormide eripära, millal võis Eestis alata karstinähtuste areng. Saame hea ülevaate peamistest karstivormidest, karsti levikust Eesti alal, ka karstiilmingute käitumispildist seoses kivimite lõhelisuse ja lõhesüsteemidega - valdkond on kindlasti huvipakkuv, sest tulenevalt praktilisest majandustegevusest puudutab see meist vaata et igaühte! Peatükis "Karsti praktiline tähtsus" ongi autor käsitlenud praktilisi probleeme, osalt ebameeldivaid, osalt kasutoovaid, mis tingitud karsti levikust.
Raamatus eraldi tutvustamist leidvad Eesti karstialadest ilmekamad - Kostivere karstiala riikliku tähtsusega maastikukaitsealana, vajalikult hooldatud ja koos lähedalasuvate muinaskalmete ning Jägala joaastanguga; Tuhala karstiala kui näide kaasajalgi arenevast karstinähtest; omapärase karstialana esiletõstmist väärivad Kuimetsa-Iida Urked; ilmeka maa-aluse karstivooluga Salajõe karstiala; hästi vaadeldav Uhaku karstiala - kutsuvad küll loodusesse "oma silmaga" karstumisilminguid vaatlema.
Karstivormid
Kõige lihtsamaks karstivormiks tuleb lugeda konarlikuks söövitatud kivimi pealispinda, mis kannab nimetust karr (karrid, karristumine).
Karriväljad Vilsandil. Fotod I. Tuuling
Teise laialt leviva iseloomuliku karstivormi moodustavad avardunud kivimilõhed. Lõhede hargnemis- ja ristumiskohtades võib tekkida suuremaid tühemeid - karstikoopaid.
Karstikoopad Kuimetsas
Koobastest hargnevad tihti erisuunalised käigud, käikude liitumisel kujunevad keerukad tunnelkoobaste süsteemid, mis on karsti arengu loomulikuks tulemiks. Koobaste liitumisel ja sobiva põhjakalde olemasolul hakkab vesi neis voolama, moodustades kindlasuunalise maa-aluse veevoolu - salajõe.
Pärast kuni 1,5 km pikkust teekonda maa all tõuseb Salajõgi uuesti maapinnale suure karstiallikana lääne pool Linnamäe - Dirhami maanteed, nn. Tiberna augus
Kõrvuti voolavate salajõgedega pole välistatud ka mõnede seisvate veekogumite, tinglike salajärvikute olemasolu kusagil maapõues. Neist otseseid teateid Eestis aga ei ole. Kohtades, kus lõhesüsteemides liikuv karstivesi pääseb maapinnale, kujunevad veerikkad, kuid väga muutliku väljavooluga karstiallikad.
"Ülekeev" Sulu talu Nõiakaev
Väljavoolav vesi moodustab mõnikord suuremaid või väiksemaid, alatisi või ajutisi karstijärvikuid. Nendega lõpebki karstumisprotsessi tekitav maa-alune veeringlus ja allikatest saavad alguse juba pinnavee vormid.
Maa-aluste karstivormide kõrval on Eestis hoopis tuntumad kohad, kus pinnavesi neeldub suurel hulgal karstiõõnsustesse. Enamasti on need lehtrikujulised või piklik-ovaalsed lohkvormid maastikul, kuhu kevadeti koonduvad vihma- ja lumesulaveed. Vee neeldumine lehtritaolise süvendi põhjas on kordumatu vaatepilt ja tekitab mõnikord paraja kõhedustunde. Rahvas nimetab neid kohti kurisuudeks (maapõue kuri suu) ja siit on tuletatud ka eestikeelne erialatermin kurisu.
Kurisu Kostivere karstialal
Pikemat aega eksisteerinud karstialade juures võivad lähestikku asuvad kurisud omavahel liituda, moodustades maapinnal suuremaid karstiorge. Mõnikord jääb karstioru langatusala keskel või nõlval püsima mõni jäänukvorm, mille maapealsed protsessid on omapäraseks loodusskulptuuriks kujundanud. Tuntuim niisugustest on Kostivere karstiväljal paiknev seenekujuline Kivilaud.