Eesti meteoriidikraatrid
Eestis on leitud erakordselt palju meteoriidikraatreid. Raamatus kirjeldatakse meteoriidikraatrite tekkimist ja antakse ülevaade Eesti meteoriidikraatritest ja nende uurimise ajaloost.
Meteoroidid ja meteoriidid, kosmilised katastroofid ja meteoriidikraatrid
Planeetidevahelises ruumis tiirleb tohutu hulk meteoroide - üliharuldasi sadade ja kümnete kilomeetrite, tavalisi paljude meetrite suurusi, väiksemaid ja massiliselt imepisikesi tahke aine osiseid. Atmosfääri tunginud meteoroidid on nähtavad meteooridena ehk "tähesajuna" ja boliididena. Kosmilise kiirusega liikuvad meteoroidid põlevad atmosfääris: suuremad kaotavad pinnakihte, üliväikesed hävivad kogunisti. Maapinnale jõudnud meteoroide tunneme meteoriitidena. Ainult väiksemad meteoorkehad võivad säilida tahkete paladena, suuremad kehad plahvatavad Maaga põrkudes ja hajuvad ümbriskivimites ja - setetes, või kanduvad tolmu- ja gaasipilvedega kaugele. Maapinnal leitakse suhteliselt väikesi meteoriite, mis on sageli atmosfääri sattudes aeglustunud ja purunenud suuremate kehade killud.
Uurides meteoriite saab tundma õppida tahke kosmilise aine ehitust ja koosseisu, selle tekketingimusi, aga samuti Päikesesüsteemi teket ja arengut. On leitud, et maakera ja kõigi kiviplaneetide süvakesta - vahevöö - koostis on peaaegu sama kui kivimeteoriitidel, ning oletatavasti on Maa ja teiste planeetide tuum sarnane raudmeteoriitide koostisega. Maal on leitud 100-300 km läbimõõduga struktuure, mille juured - purustused kivimites - ulatuvad kilomeetrite ja isegi esimeste kümnete kilomeetrite sügavuseni.
Kosmilise kiirusega Maale langevate meteoriitide plahvatustest jäävad meteoriidikraatrid, suurte kehade puhul - purustatud kivimite basseinid. Ülivõimsate plahvatustega kaasnevad ka keskkonna-katastroofid - äkilised muutused atmosfääris ja/või hüdrosfääris, ja seda kogu planeedi ulatuses. Osa Maa biosfääri arengu murdemomentidest on seotud ülisuurte meteoriidiplahvatustega. Hästi uuritud näide on 65 miljonit aastat tagasi praeguse Yucatani poolsaare ja Mehhiko lahe maapõue tekkinud Chicxulubi hiidkraatri tekke mõju. See plahvatus reostas atmosfääri sellisel määral, et põhjustas ülemaailmseid kliimamuutusi. Kaasnes katastroof, milles suur osa elusorganisme hukkus ning üle poole liikidest suri välja.
Eesti meteoriidikraatrid
Kaali kraatrid
Saaremaa Kaalijärvest algas meteoriidikraatrite avastamislugu Eestis ja Euroopas. Kaalijärve kui ebatavalise loodusnähtuse teadusliku mõtestamise algperioodil (1827 a. alates) esitati selle tekke kohta erinevaid arvamusi:
- vulkaaniline plahvatuslehter või vee, auru, gaasi ja muda äkiline purskumine;
- lubjakivilõhedest tingitud karstilangatus või soolakupli sissevarisemine;
- muistne linnus, kus kaevu ülesandeid täitnud looduslikku järve ümbritses inimeste poolt kuhjatud vall;
- ja lõpuks - meteoriidi langemisarm.
I. Reinwald tõestas Kaali kraatrite meteoriitse tekke 1937. aastal, leides väikekraatritest 2 ja 5 kolmkümmend meteoriitraua kildu. Kaali meteoriit esindab kõige levinumat raudmeteoriidi tüüpi - jämedastruktuurilist oktaedriiti, milles on Fe 91,5% ja Ni 8,3%, lisandina veel koobaltit, germaaniumi ja iriidiumi. Meteoriidi lihvitud lõikepinnal on nähtav tüüpiline Widmanstätteni struktuur ja ta sisaldab raudmeteoriitidele omaseid mineraale nagu ¨reibersiiti, kamasiiti ja taeniiti. Uuringuandmed Kaali kraatrite tekkeaja kohta on siiani intrigeerivalt vastuolulised. On ainult selge, et kraatrid tekkisid peale mere taganemist Saaremaa antud piirkonnast: neis ei ole meresetteid. Väikekraatrite põhjasetetest leitud maismaatigude subfossiilid viitavad ümbruskonnale kui võsastunud merelähedasele piirkonnale. Kaali järve põhjasetetes leitud taimede õietolm pärined aegadest ligikaudu 3700 aastat tagasi. Radiosüsiniku meetod näitab kraatri põhjasetetest leitud puidutükkide vanuseks vähemalt 4000 aastat. Oletatava silikaatse plahvatusmaterjali leiud ümbritsevate soode turbakihis lubavad oletada, et kraatrid on kuni 7500 - 7600 aastat vanad. Iriidiumiga rikastunud kiht lähedases turbasoos on tekkinud 800-400 a. enne Kristust, mida samuti peetakse Kaali plahvatuste võimalikuks vanuseks. Diskussioonid vanuse kohta jätkuvad tänapäevalgi.
Kaali peakraater,mille põhjas asub Kaali järv, on põhiplaanilt peaaegu ümmargune, tema läbimõõt valliharjalt on 105-110 m. Kraatri sügavus valli harjalt kuni dolomiidist põhjani 6-meetrise järvesetete all on 22 m. Vall on 4-7 m kõrgune.
Kaali kõrvalkraatrid: kaheksa enamasti kuiva kõrvalkraatri läbimõõt on 12-40 m ja nende sügavus kõigub 1-4 m vahel. Kõik Kaali kraatrivälja kraatrid on liiga suured oletamaks teket plahvatuseta, st puhtalt löögi toimel. Pole leitud ka piisavalt rauda, kui see ei oleks pihustunud plahvatusel. Väikekraatrite põhjast leitud meteoriidikillud võivad pärineda plahvatanud kehadest, aga ka atmosfääris pidurdunud väiksemate kildude langemisest. A. Aaloe oletas, et tegu on löögi-plahvatuskraatritega.
Ilumetsa kraatrid
Ilumetsa meteoriidikraatrite rühm asub Põlvamaal. Teaduslikult on kindlaks tehtud neist vähemalt kaks: Põrguhaud ja Sügavhaud. Kuradihaua, Tondihaua ja Inglihaua meteoriitne teke ei ole siiani otseselt tõestatud. Suurima, Põrguhaua läbimõõt valli harjalt on 80 m, sügavus 12,5 m. Valli kõrgus ulatub 1-4,5 meetrini. Kujult samalaadse Sügavhaua läbimõõt on 50 m ja sügavus kuni 4,5 m. Vall on siin katkendlik, kõrgusega kuni 1,5 m. Meteoriidiplahvatus pihustas siin kogu pinnase moodustamata iseloomulikke kergitatud panku vallituumas. On leitud, et orgaanilise päritoluga setted Põrguhauas hakkasid ladestuma ligikaudu 6000 aastat tagasi. Meteoriidiplahvatuse hajusainet - mikroimpaktiite on leitud Meenikunno raba setetest 6600 aasta vanuses kihis.
Tsõõrikmäe kraater
Tsõõrikmäe üksikkraater kujutab endast vaevumärgatava ringvalliga ümbritsetud ümarat lohku. Ringvalli läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on lai, enamasti 5-10 m ja väljapoole aeglaselt madalduv. Kraatrit täitva turbalasundi vanus on kuni 9500 aastat.
Simuna kraater
1. juunil 1937 a. olid Kirde-Eesti elanikud omapärase loodusnähtuse - ereda boliidi lennu tunnistajaks. Lehtri läbimõõt on valliharjalt 8,5 m, sügavus 1,9 m. Kindlaks tunnuseks, et tegemist on plahvatuse jäljega, oli valli alla mattunud huumusekiht ja osakeste paigutus sellele langenud materjalis. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud mullakihi peal lebavad suuremad kivid ja veerised ning valli ülaosa moodustab peen liiv. Simuna kraater võiks teadaolevalt olla üks vähestest meie inimpõlve jooksul moodustunud meteoriidikraatritest Maal.
Kärdla kraater
Kärdla meteoriidikraater tekkis Ordoviitsiumi ajastul, ligi 455 miljonit aastat tagasi, tolleaegsesse madalmerre langenud hiidmeteoriidi plahvatusel. Tänapäeval võime tunnusmärke kraatri põhijoontest pinnamoes märgata vaid siis, kui me juba teame kraatri maa-alust ehitust. Hea säilivusega Kärdla struktuur on saanud maailmas üheks paremini puuritud ja uuritud meteoriidikraatri näiteks. Veidi nurgelise, kuid siiski üsna korrapärase kujuga kraatri läbimõõt on ringvalli harjal ligi 4 km. Kraater joonistub selgesti välja kristalsete aluskorra kivimite reljeefis: kohati kuni 250 m kõrgune ja 1 km laiune lainja harjaga ringvall ümbritseb 3,5-km läbimõõduga ning 400-500 m sügavust lamedavõitu kraatrisüvikut. Puurimisel avastati meteoriidikraatritele omane keskkerge. Kraatrit ümbritseb veel 12-15 km läbimõõduga omapärane ringmurrang, mille kulgu võib jälgida isegi kosmosefotodelt.
Neugrundi kraater
Neugrundi struktuur on Kärdla kraatrist tunduvalt vanem, umbes 535 miljoni aasta vanune. Struktuur on mitmeringine: keskse süviku ümber esineb vähemalt kolm aluskorrakivimitest rõngasvalli. Vallidest seesmine on kõrgeim ja terviklikum ning paremini kättesaadav allveevaatlusteks ja uuringuteks. Struktuuri kesksüviku põhjas on tõenäolisest säilinud bretshakihid ja võimalik et ka plahvatusmagmast tekkinud kivimid. Neid katab plahvatuse järgselt sinna settinud "kork" - jäänuk kraatrit täitvast ja katvast settekivimite lasundist. Eesti suurima ja senistest varjatuima Neugrundi mitmeringilise struktuuri avastamis- ja uurimisloos kajastub geoloogide eriline usk, huvi ja püüdlus kraatrite avastamise suunas. Juba eelmise sajandi algusaegadest olid Osmussaarelt jm geoloogidele teada iseäralikud gneissbret¨ad. Neugrundi kraatri vallirõngaste välisläbimõõt on 9 km, kuid kogu struktuuri läbimõõt on piiritletud koguni 21 km-se läbimõõduga ringmurranguga. Selle madaliku, mille peal on vett vaid 2-20 m, ja teda ümbritseva ringvalli vahele on jääaja erosiooni käigus moodustunud kuni 70 m sügavune ja 200-500 m laiune ringkanjon, mis lõunaosas on täidetud Kvaternaarisetetega. Purustatud kristalse aluskorra kivimitest koosnevad kraatri ringvallid on liustiku poolt tugevalt kulutatud. Kõik see viitab jääaja-aegsete kulutusprotsesside erilisele tähtsusele Neugrundi struktuuri ülakorruste avamisel praegusesse merepõhja ning selle eriliselt liigestatud reljeefi kujundamisele.
