Silur Eestis

 

Raamatus selgitatakse Siluri ajastu geoloogilist olustikku, paleogeograafiat, -kliimat ja elukeskkonda. Antakse ülevaade Siluri kivimite avamusest Eestis ja tuuakse tähtsamate paljandite: Võhmuta ja Kalana paekarjäär, Üügu pank, Panga ehk Mustjala pank jt. põhjalik kirjeldus ja näited Siluri ajastu kivimite kasutusest.

 

Põhja-Ameerika ja Põhja-Euroopa liitumine

Siluri ajastu algas 443 ja lõppes 416 miljoni aasta (Ma) eest, kestes seega umbes 27 miljonit aastat. Silurit võib pidada teatud määral pöördeliseks ajastuks, kuna Agueooni (Proterosoikumi) lõpul alanud Rodinia ülimandri lagunemise ja tükkide hajumise staadium asendus sel ajal mandrikildude taasühinemise staadiumiga. Algas see Baltika ürgmandri (praeguse Põhja- ja Ida-Euroopa) liitumisest Avalonia pisimandriga (Põhja-Saksamaa, Madalmaad, Inglismaa ja tükikese Põhja-Ameerika idarannikust, sh. Newfoundlandi saar) ja nende vahelise Törnquisti mere kadumisest. Siluri jooksul lähenesid Avaloniaga täienenud Baltika kratoon ning Põhja-Ameerika (Laurentia) ja liitusid ajastu lõpuks täielikult. Liitekohal, endise Iapetuse ookeani asemele, hakkas kerkima Kaledoonia mäestik, mis kulges üle Briti saarte, Lääne-Skandinaavia ja Ida-Gröönimaa kuni Teravmägedeni. Kerkimise tagajärjel taandusid mered järk-järgult üha kaugemale mandriäärtele.

Maakera teistes piirkondades ei olnud muutused nii drastilised: endiselt eksisteeris ekvaatorilt lõunanabani ulatuv Gondwana hiidmanner. Meresid esines vaid Gondwana servadel Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Hiinas. Teised kratoonid (Laurentia, Baltika, Siber, Kasahstan) paiknesid endiselt ekvaatori piirkonnas, nihkudes põhja suunas. Baltika jäi kogu Siluri jooksul palavvöötmesse. Nii ei mõjutanud tema kliimat kuigi oluliselt ka Siluri alguses Lõuna-Ameerikas ning Aafrikas esinenud jääajad. Püsivalt soojaks läks maakera kliima taas Siluri ajastu teisel poolel. Mandriservadel paiknenud soojades meredes settisid laialdaselt lubisetendid ja vohas rikkalik mereelustik. Kohati esines vulkaane.

 

Elu pürgib merest maale

Siluri ajastul ei täienenud mereelustik eriti suurel määral uute loomarühmadega. Meredes kasvas korallide ja peagi väljasurnud kihtpoorsete käsnade ehk stromatopooride mitmekesisus ning osatähtsus riffide moodustamisel. Tekkisid esimesed tänapäevastega võrreldavad, sadade kilomeetrite pikkused vallrahud ehk barjäärrifid. Okasnahksete seas loovutasid primitiivsemad, varreta merikerad (tsüstiidid), juhtpositsiooni pikavarrelistele meriliiliatele (krinoididele). Viimaste tihnikud "tootsid" hiigelkogustes skeletiosiseid paksude lubjakivilasundite moodustamiseks. Lülijalgsete seas vähenes pidevalt trilobiitide mitmekesisus ja esinemissagedus, kuid tekkisid sootuks uued evolutsiooni harud, näiteks meriskorpionid (eurüpteriidid), kes suutsid elada mahkjaveelistes laguunides ja saavutada aukartust äratavaid mõõtmeid. Nende skorpionilaadsete seast pärineb ka vanim kindlalt teada olev maismaaloom, iidskorpion Palaeophonus nuncius. Umbes samast perioodist on teada juba üsna palju maismaataimede kivististe leide. Need lubavad oletada, et Siluri ajastu teisel poolel hakkas tekkima algeline hõre maismaa-taimestik, mis koosnes primitiivsete eostaimede - ürgraigaste (psilofüütide) esindajatest.

 

Baltika manner ja Paleobalti meri

Siluri ajastul toimunud Baltika ja Laurentia kratooni kokkupõrge algas põhja poolt ja jätkus lõuna suunas. Külgsurve tulemusena hakkas kõigepealt kerkima Baltika kratooni praegune loodeserv Skandinaavia mäestiku kohal. Samal ajal moodustus nüüdse Läänemere ja Baltimaade kohal kirde-edela suunaline nõgu, milles paiknes Paleobalti mere sügavam telgosa. See ulatus Kesk-Poolast umbes praeguse Eesti lõunapiirini. Surve jätkudes haaras kerkeliikumine järjest suuremaid alasid ja lahekujuliseks muutunud Paleobalti meri taandus järk-järgult edela suunas, kus tal praeguse Poola territooriumil oli ühendus Baltika ning Gondwana vahelise Reini ookeaniga. Mere taandumine ja madaldumine ei olnud kaugeltki pidev ühesuunaline protsess. Selle käigus oli korduvaid vastu pealetunge ja sügavnemisi, mis vähemalt osaliselt olid seotud maailmamere veetaseme muutustega.

 

Siluri jaotus ja levik Eestis

Silur jagatakse Eestis kümneks kohaliku nimega lademeks. Siluri lademed avanevad maapinnale Kesk- ja Lõuna-Eestis, Haapsalu - Risti - Tamsalu - Mustvee joonest lõuna pool. Mandri-Eestis on nad põiksalt kaetud Devoni kihtidega. Siluri avamuse lõunapiir kulgeb üle Tõstamaa - Pärnu - Suurejõe ja Kolga-Jaani Mustvee suunas. Ida-Eestis olid Siluri kihid juba Devoni eel suurelt osalt ära kulutatud. Säilinud on vaid kaks alumist - Juuru ja Raikküla lade. Edela suunas liikudes muutuvad läbilõiked täielikumaks. Ülem-Siluri lademed (Paadla, Kuressaare, Kaugatuma, Ohesaare) on säilinud vaid Saaremaal ja Tõstamaa poolsaare lääneservas, kõige ülemiste lademete (Kaugatuma, Ohesaare) levila piirdub Sõrve poolsaarega.

 

Geoloogilise ehituse ja arengu põhijooni

Siluri alguses, Juuru eal, tekkisid Kesk-Eestis mergli vahekihtidega muguljad mudalis-detriitsed lubjakivid, Lõuna-Eestis - merglid lubjakivi mugulatega. Juuru ea teises pooles meri madaldus ning Kesk-Eestis tekkis Hiiumaalt Alutaguseni ulatuv käsijalgse Borealis kodadest koosnev karplubjakivi hiigellasund, mille maksimaalne paksus Pandivere kõrgustikul ulatub 13 meetrini. Hiiumaal ja Ridala poolsaarel hakkasid Juuru ea lõpul tekkima puhtad teralised meriliiliate detriidist moodustunud krinoidlubjakivid korallidest ja stromatopooridest koosnevate rifimoodustistega. Nende setendite teke jätkus samas ka Raikküla eal, mida iseloomustab mudaliste ja teraliste lubjakivide tsükliline vaheldumine Kesk-Eestis ja mudaliste lubjakivide ning merglite vaheldumine Lõuna-Eestis. Arvatavasti oli see tingitud kuivade ja niiskete kliimaperioodide vaheldumisest, mis omakorda võisid olla seotud jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumisega lõunanaba piirkonnas paiknenud Aafrikas ning Lõuna-Ameerikas. Nimetatud asjaolu kasuks kõneleb ka äärmiselt madalaveeliste laguunidolomiitide esinemine settetsüklite lõpul, mis näitab jääaegadele iseloomulikke meretaseme kiireid, ulatuslikke langusi. Raikküla ea lõpul toimus Lääne-Eestis erakordselt ulatuslik mere madaldumine, mille käigus kulutati ära suur osa varasematest setenditest. Seda näitab Raikküla lademe paksuste väga suur erinevus: 16 m Hiiumaal, 176 m Eesti lõunapiiril - Iklas.

 

Kõige sügavamaveelised tingimused kujunesid Siluri aegses Paleobalti meres välja Adavere ja Jaani eal, mis on esindatud peamiselt merglitega. Kesk-Eestis esineb Adavere lademe alguses ja Jaani lademe lõpus savikaid ja detriitlubjakive, mis näitab, et mere sügavnemine ja sellele järgnev madaldumine kulgesid järk-järguliselt. Kõige sügavamaveelised tingimused seostusid vulkaanilise tuha vahekihtide esinemisega. See näitab, et Paleobalti mere telgnõo vajumine ja savimaterjali sissekande intensiivistumine olid seotud vulkaanilise aktiivsuse suurenemisega Baltika kratooni loodeserval, mis just sel ajal põrkas kokku Laurentia ürgmandri servaga praeguse Gröönimaa kohal.

Jaagarahu ea alguses toimus järsk mere madaldumine. Paleobalti mere põhjaserval moodustus ligi 400 km pikkune rifivöönd, mis algab Gotlandi saarelt, kulgeb edasi Läänemere põhjas, siis piki Saaremaa ja Muhu põhjarannikut ning Matsalu - Kasari madaliku lõunapiiri kuni Kaismani. Väga madalaveelised tingimused, mis vaheldusid ajutiste sügavnemistega, kestsid Eesti alal kogu Jaagarahu, Rootsiküla ja Paadla ea jooksul, saavutades maksimumi Rootsiküla eal, so. Vara-Siluri lõpul. Madalaveelistes laguunides tekkisid savikad dolomiidid, milles esineb kuivalõhesid ning mahkjaveeliste meriskorpionide (eurüpteriidide) ning lõuatute kalade kivistisi. Lademete avamustest lõuna pool, kus meri oli sügavam, asendusid laguunidolomiidid mudalis-detriitsete lubjakividega. Viimased on iseloomulikud ka läbilõikes järgnevale Kuressaare lademele. Siluri viimased lademed, Kaugatuma ja Ohesaare, torkavad silma selle poolest, et neis on savimaterjali sisaldus tunduvalt suurenenud. Valdavad kivimid on merglid, milles lubjakivid esinevad õhukeste vahekihtidena või üksikute paksemate (3-5 m) lasunditena. Viimased koosnevad valdavalt jämedateralisest krinoidlubjakivist. Savimaterjali sisalduse tunduv suurenemine annab tunnistust sellest, et Kaledooniline mäestik Baltika kratooni loodeserval oli jõudnud intensiivse kerkimise staadiumisse. Sealt kanti vooluvetega rohkesti peent savimaterjali üha taanduvasse Paleobalti merenõkku, mis Siluri lõpul taandus Eesti alalt jäädavalt ja täideti Devoni alguses täielikult savisetenditega.

 

tagasi üles